Psühholoog Kairi Koppel soovitab raamatut “Vihatants” (Harriet Lerner)
Kuidas toimida, kui suhtesse on kogunenud viha? Suruda maha, eitada või hoopis välja elada? Tavapäraselt ootab inimene, et teine muutuks. Korduvalt proovitud ja paraku ei toimi. Midagi muidugi muutub, näiteks minnakse lõpuks füüsilise konfliktini või lahutatakse. Harriet Lerneri raamat “Vihatants” (Pilgrim 2013) annab terve rea omapoolseid soovitusi.
Juhul, kui sa leiad, et võiks proovida midagi muud, siis alljärgnev aitab:
- Esmalt tuleb leida, mis on selle viha all peidus, milline vajadus on täitmata. Viha all on peidus ohutunne. Oht, aga millele? Oht soovidele, vajadustele, uskumustele!
- Siin aitaks oma tahte selge ja enesekindel väljendamine. Arvesta, et kui lähed midagi muutma, siis see tähendab ka riskimist. Kui oled ikka senini allunud ja oma vajadused alla surunud ning nüüd äkki hakkad oma vajadusi väljendama, siis tea, et muutus ei pruugi kõigile meeldida. Vana muster, olgu või konfliktne, on siiski turvalisem. Seega, sa võid võtta seisukoha, kui asi on sulle tähtis.
- Kui riid vallandub, võite öelda: ”Ma vajan nüüd natuke aega, pean ennast koguma. Jätkame hiljem”. Üpris eluterve käitumine, kuigi kui ärevus on väga kõrge, siis raske teostada (tasub proovida). Ükski adekvaatne otsus ei sünni siis, kui olete vihane, teis räägib siis nn. ”emotsionaalne aju” ja temal ei ole ratsionaalsusega mingit pistmist.
- Nüüd oleks aeg mõelda: “Mis mind hetkel tegelikult ärritab?”, “Mis ma tegelikult hetkel vajaksin?”; “Millele ma tajun ohtu?” – selgita välja ka oma seiskoht ja püüa see sõnastada.
- Kui oled mõistnud, mis on küsimuste vastus, siis püüdke sõnastada seda nii: mina tunnen, mina mõtlen, mina kardan, mina soovin. Ehk siis rääkige enda nimel.
- Pean siia lisama, et valdav enamus inimestest siiski ei oska teise inimese mõtteid lugeda ja kergem oleks neid väljendada. Näiteks, kui te soovite lihtsalt ärakuulamist, siis nii võiks ka öelda. Kui konkreetselt nõuannet, siis oleks mõistlik sedagi väljendada.
- Süüdistamine, ähvardamine, moraali lugemine ja mõnitamine antud olukorras ei aita (küllap teate seda isegi).
- Kummal on siis ikkagi õigus? Jäätegi otsima. Pigem arvesta, et kaks inimest võivad sama olukorda tõlgendada sootuks erinevalt. Sama muusikapala võib ühele tunduda igava ja aeglasena, teisele sügava ja kirglikuna. Huvitav, kummal on õigus? Pigem oleks mõistlik lausuda: “Saan aru, et sina näed olukorda teisiti, me näeme neid asju erinevalt”.
- Kes on ikkagi süüdi? Äkki hoopis see kolmas (armuke, ämm, sõber vms). Käitumine kuulub ikka inimesele endale ja seega ka vastutus. Kolmas ei mahu vahele, kui teda ei lasta. Kui teile tundub, et ämm sekkub liigselt, siis on teil kohus sellest oma mehega rääkida. Mulle meenub eestlaste vanasõna: “Ega süü saa küla peale hulkuma jääda, keegi peab ikka süüdi olema”.
